Meierei Kohviku ajalugu

Tornimäele rajati meierei, ehk täpsemalt Pöide Piimaühisuse Tornimäe koorejaam 1927.aastal. Siinkandis olnud viljakad maad võimaldasid igakülgselt talusid arendada ja ka piimakarja kasvatada. See võimaldas Pöide Piimaühisusest kujundada Eesti ühe suurima.  1930.a. oli Pöide piimatoojate arvult Eesti suurim (üle tuhande). 1931.a. maksti Pöidel piima eest Eesti kõrgemat hinda. 1932.a. sai ühistu võlgadest vabaks. Pöide oli suur eksportvõi tootja, millega Eesti riik tasus Vabadussõja võlgu. Et Pöide kant oli tähtis ka kogu Eesti piimatööstuse arenguloos alustame vähe kaugemalt.

Esimesed kirjalikud teated juustu valmistamise kohta Kõrkvere ja Saaremõisa piirkonnast Maasi lossile pärinevad 1570.aastast. Ka Arju-Tagavere mõisas tehti juustu 1670.aastatel. Juustu tehti hiljem paljudes siitkandi mõisates. 1892.a. oli jõudnud koorelahutaja Maasi mõisasse. XIX sajandi lõpul oli suurem juustutööstus Kingli mõisas, kuhu ümbruskonna mõisad oma piima saatsid. 1899.a. sai Springi Kingli juustuvabrik Baltimaade näituselt Riiast juustu eest pronksmedali. Oli ka juustutööstus Taalikul. XX sajandi algul rajas oma väikestes piimatööstuste võrgu siinkandis lätlane Purin. Üks tema meiereidest  asus Tornimäel.  Püksil tegi juustu Villem Vaher, kellelt juustu varastades jäi vahele end varjanud vasakpoolne poliitikategelane Aleksander Ellam. Tornimäel tegi juustu eraettevõtja Truuväärt, kellest hilisem koolijuhataja Boris  Kivi oli noorpõlves kerajuustu toomas käinud.

Peale vabadussõda, kui 1923.a. lubati jälle toiduaineid Saaremaalt välja vedama hakata, pidasid siitkandi  mehed nõu ühisemeierei asutamiseks. Eestvedajateks – asjatundjateks olid konsulendid Hendrik Otstavel ja Jaan Teetsov, kelledest hiljem said Saaremaa maavanem ja abimaavanem. 

Pöide Piimaühisus loodi endisesse Springi juustukotta Puka külla 1924.a. Enne seda olid ühistud loodud 1912.a. Valjalga, 1913.a. Pühasse ja 1923.a. Kuressaarde.

Pöide Piimaühisuse esimeses juhatuses olid Aleksander Tart, Anton Mikk ja Eduard Ratassepp, meier oli Jaan Kobe. Meierei esimene tööpäev oli 22.mail 1924.a.  Et valitses veel toiduainetenappus, olid võihinnad kõrged, mis võimaldas meiereisse toodud piima toobist maksta 12-13 marka. Mõnele talupidajale oli see üllatavalt suur sissetulek. Eriti jõudsalt hakkas piimahulk suurenema, kui lubati väikesetoodangulise maatõu kõrval kasvatada ka teisi suurematoodangulisi lehmi. Oli vajadus laiendada piimatööstuse võrku. 1925.a. loodi Laimjala ja Kõrkvere koorejaamad, 1926.a. Orissaarde ja 1927.a. Tornimäe. Hiljem 1939.a. valmis Eesti moodsaim Tagavere koorejaam.

Tornimäel nagu teisteski koorejaamades toimus  piima koorimine algul käsitsi. Esialgu anti kogu lõss piimatoojaile tagasi. 1928.a. valmis Tornimäe koorejaama uus hoone, kus üldpinda oli 104 m2. Esimeseks Tornimäe koorejaamajuhatajaks oli Aleksander Truuväärt. Seejärel aga advokaadi ja vasakpoolse poliitiku Aleksander  Jõeääre abikaasa Anna.

Oli traditsiooniks, et juhatus sõitis uusaastaööl saaniga koorejaamadesse kontrollreidile, tegelikult aga head uut aastat soovima.

1928.a. hakati Tornimäe piimatoojailt nõudma lisaks kooreveole ka võivedu sadamasse. Tuli osaleda ka keskmeierei jää varumisel Koigi järvelt.

Piima tootmise parandamiseks korraldati aastatel 1929-1931 loomapidamiskursusi. Tornimäe piirkonnas viis koolitusi läbi konsulent Klaassen. Piimaühistu liikmed said alandatud hindadega jõusööta.

Vähehaaval hakati Tornimäe koorjaama üle viima aurujõule, mis võimaldas kasutada selle aja moodsamaid seadmeid. Pandi üles aurukatel Nikander, aurumasin Franz Krull, hiljem Ruston. Pastörisaatorid olid Silkeborg, Astra ja soojusvaheldaja Ahlborn.  Koorelahutaja oli Rootsist Alfa Lavali tehasest. Kaalud olid Vega ja Marss. Pumbad oli Franz Krulli tehasest Tallinnast.

Algul oli Tornimäe koorejaam Pöide Piimaühisuse väiksem,  kuid kasvas kiiresti ja tõusis Laimjala järele alaliseks teiseks. Kui 1927.a. töödeldi Tornimäel 133 tonni piima, siis 1930.a. juba üle 500.  1935.a. oli läbikäik 647 tonni, 1938.a. – 1140 tonni aastas. Piimatoojaid oli 185. 60% piimast laekus liikmetelt. Kõrge oli laekuva piima kvaliteet. 1939.a oli esimese klassi piima 88,5%. Tornimäe koorejaama järelvaatajateks oli määratud revisjonikomisjoni poolt Aleksander Tart – 1932.a., Aleksander Tiis – 1935.a. ja Aleksander Kiutrand – 1939.a. 

Piima headus võimaldas ka Pöide Piimühisusel saada või eest kõrgemat hinda, preemiaid ja tunnustusi vabariiklikelt näitus-messidelt. 1938.a. oli majandusnäitajate poolest Pöide Eesti 197 piimaühingu hulgast teisel kohal.

Sõjakeerises piim vähenes. Tulid kohustuslikud  müüginormid ja kaardisüsteem toiduainete ostmiseks. Piimatoojailt nõuti isegi kontide ja kaltsu kogumist. Saksa ajal  piimaveoks saada olevad puust piimakannud sobisid ainult kurkide soolamiseks. Sõjakahjudeks oli läinud laos olev toodang, osa töövahenditest nende hulgast ka Rootsis valmistatud roostevabad koorekannud, millega saadeti koor keskmeiereisse.

1945.a. hakati kogu piimatööstust ja koorejaamu uuesti töökorda seadma. Töötlemist vajas müüginormikohustusteks nõutud piim. Kogu meiereide ja koorejaamade töötajaskond kinnitati ametisse valla täitevkomitee poolt. Mittesoovitavad isikud pidid lahkuma töölt. Ütlemist oli Oksade sugulaskonna töötamisest piimaühingus.  Tuli sõjamaks ja hiljem riigilaenukohustus. Piimatoojad kogusid vasikate libemagusid juustulaabi tootmiseks. Raskusi oli mootorikütusega. Kuna Pöide koorejaamad olid varem üle läinud aurujõule ei puudutanud see neid väga. Kasutati kohalikku kütust. Tornimäe koorejaamas on olnud „auruhärradeks“ aegade jooksul palju kütjaid. 1951.a. oli masinistiks-kütjaks Arnold Käärid, kellest sai hiljem kuulus Valjala juustumeister. Pikemat aega olid ametis Evald Truu ja Ilmar Sepp. Kui talvel oli tulnud katlamajja sooja keegi külamees, oli see pärinud, kas turvas ikka põleb ja sooja annab? Naljamees Ilmar oli visanud turbapätsi veeämbrisse, leotanud seda seal ja pannud siis katlakoldesse. Ise aga lausunud, et ilma leotamata turvas üldse ei põle ja head sooja ei anna! Ei ole teada, kas külamees seda snitti kodus proovima hakkas.

Ka elektrivalgustus hakkas 1947.a. vähehaaval Saiklast siiakannti jõudma. Üheks asjaajajaks oli Pöide meiereijuhataja Voldemar Oks. Ta korraldas piimatoojailt otse piima ostmist, lasi teha võid ja Leningradi turul saadud raha eest ostis sealt elektrimaterjale. Nõukogudeajal sellist äri ei lubatud. Oli tõsiseid pahandusi. Elektri toomisel Tornimäele oli suureks asjaajajaks ja toetajaks selleaegne Tornimäe preester Kadarik. 1948.a. kehtestati piimanormiks 60 kg ha kohta, kui talu oli suurem kui 20 ha. Varem oli määravaks lehmade arv. Tuli osaleda kütuse muretsemisel.

1936-1937.a. Tornimäe koorejaama ülespandud seadmed pidasid hästi vastu. Vahetati välja ainult koorelahutaja. Nii piimaga kokkupuutuvad seadmed ja torustik tuli aga enamasti igal aastal üle tinutada.

1948-1949.a. Tehti siinkandis kolhoosid. 1950.a. võeti   meiereid, kui ka koorejaamad ühistutelt ära riigile. Et kolhoosipere toidulaud oleks mitmekesisem ja odavam, tellisid piimatoojad piima eest nn. tootjavõid ja -juustu. Tornimäe koorejaamas võeti vastu seitset liiki piima s.h. normi, vabamüügi, MTJ, tootja, teenustasu ja teiste põllumajandussaaduste normide asenduspiima. Üleplaanilise piima eest sai vastukaubana osta jõusööta, aknaklaasi ja teisi ehitusmaterjale.  Majandid oleksid võinud vastukaubana saada veoauto GAZ-AA ostuloa.  Tornimäe koorejaamas võeti jälle kasutusele heiteaur soojavee tegemiseks. Kontrollid käisid vaatamas koorejaama ettevalmistust kõrgperioodiks ja andsid omapoolset nõu. 1954.a. said „käsitsi“ piimaveotasu Kärneri, Ardla, Uuemõisa, Mui ja Veere küla piimatoojad.

Tornimäe koorejaamas alustati  1958.a. juustu ja hiljem ka toorkaseiini valmistamist. Pandi üles piimatank. juustuvann ja pressid.  Osa piima veeti juba autodega.

1958.a. loodi Saaremaa Piimatoodete Kombinaat. Võitööstused töötasid iseseisval bilansil kuni 1963.aastani. Pöide piirkonnas oli piima kokkuvedu majandite korraldada. Mujal Saaremaal teostas kokkuvedu piimakombinaat autobaasi transpordiga. Vähehaaval jõudis autobaasitransport siiagi.

1960.aastatel vändati Taaliku koorejaamas Peeter Toominga poolt film „Koduküla“. 

1960.a. elektrifitseeriti Tornimäe koorejaam täielikult. Tarbetuks jäi üheksa rihmaseibiga transmissioon. Pandi üles uued elektriajamiga seadmeid. 1961.a. ümbritseti koorejaam aiaga. 1963.a. pandi üles osutkaal ja töödeldi Tornimäel 1337 tonni piima. Oli kolm töötajat. 1964.a. leidsid kontrollid, et Vambola kolhoosi piima saatedokumendid ei ole korras ja valmistatava kasiini dokumentatsioon puudulik. 1969.a. sai Kõrkvere koorejaamast piimavastuvõtupunkt. 

1970.aastal varuti Tornimäel 467 tonni piima, kus veebruarikuul oli ainult piima 16 tonni ja suurimal juunikuul 62 tonni. Piimatoojate arv kõikus aastas 62 ja 150 vahel. Suvekuudel tagastati ka lõssi.  Pikemat aega on Tornimäe meiereid juhatanud veel August Saar, Helmi Lukner, Ellen Loodus-Aav ja Mahe Järmut. Mahe oli ka viimaseks piimapunktijuhatajaks Saaremaal. Koorejaamatöötajad olid puhkepäevi saanud ainult talveperioodil, kui töötati üle päeva. Meiereijuhataja teha oli ka sanitaarremondid.

Nii Tornimäe meiereihoone kui ka Pöide keskmeierei muutusid tootmise viimise tõttu Kuressaarde ja Valjalga  tarbetuks ja anti 3.märtsil 1981.a. üle Pöide sovhoosile. Seal hakati tootma söödapärmi ja silojuuretist. Tornimäe koorejaamakompleksi jääkväärtus oli üleandmisel 18439 rbl. Hiljem püüti Pöide meiereist teha vorstivabrik aga see jäi pooleli. 

Sai otsa Pöide keskmeierei, Tornimäe ja teiste Saaremaa moodsamate Pöide piirkonna koorejaamade lugu, kes andsid oma osa Pöide kvaliteetse eksportvõi tootmisel. 1932.a. Saaremaa maavalitsuse poolt eksportvõitootjate vahel ringlema pandud Tavesti firma hõbekann oli mitmed aastad ka Pöide meierei valduses. Nüüd on see jõudnud Saaremaa Muuseumi. Kõik muutub! Rahvasuus on käibel veel laulusalm „Saikla püül ja Pöide või – need Saaremaale kuulsust tõid!“

Arvan, et Tornimäe meierei kohta oskab täpsemalt rääkida viimane juhataja Mahe Järmut ja sealtkandi rahvas – piimatoojad. Ka hilisem poliitik ja riigikoguliige Hannes Hanso on omal ajal koorejaama piima viinud.

On heameel,et Tornimäe endine koorejaam ärkab uuele elule – tuleb kohvik. Nagu teadis Kalev Trei Putla küla Lauri talu tuuliku ennistamisel oli selle talu peremees Jaagup kunagi kuulnud kohvilastiga laeva hukust Soelas. Jaagup oli sealsetelt kohalikelt vilja vastu vahetanud ka paar kotti endale. Külimitujao oli  jahvatanud ta tuulikul ja lasknud pudruks keeta. Ei tulnud sellest toitu.

Kui aga Peterburist koju tulnud peremeheõde näinud kohvikotte rehetoaparsil, löönud ta käsi kokku ja imestanud selle varanduse üle. Ta oli oad pruunistanud, tagunud need riide sees vasaraga peeneks, keetnud, lisanud koort ja suhkrut ning hõrgutav jook olnud valmis. Nüüd keedetud kohvi pühadeajal ja mõnel pühapäevalgi.

Kui õde jälle Peterburgi läks, antud tallegi kohviube kaasa. Sealt saatnud ta perele kohvimasina millega oli hea kohviube peenestada.

Arvi Truu
18.01.2021

Shopping Cart
Scroll to Top